Light&Love rahvusvaheline noortelaager 2010 toimub Lätis
19 - 24 juulini toimub Lätis projekti Light&Love rahvusvaheline noortelaager (Light&Love Summer School 2010: International follow-up youth camp). Eestist sõidab laagrisse kümme aktiivset projektiga seotud noort.
19. juuli 2010
Ilmus avameelne raamat seksist
Sellel nädalal jõuab poelettidele avameelne ja aus raamat seksist „Nii kuum on tunne! Noorte oma seksiraamat“(kirjastus Menu). Raamat räägib piinlikkuse ja valehäbita seksist ja kõigest sellega liituvast: tunnetest, suhetest ja igatsusest, tervisest ja arsti läbivaatusest, tõest ja müütidest, eneseusaldusest ja õigusest oma kehale. Lõbusate illustratsioonidega raamat kirjeldab seksuaalset arengut ning rõõme ja riske, mis kaasnevad seksiga.
1. juuni 2010
Naise viljastumisvõimeline iga algab teismeliseeas ja lõpeb 40ndate eluaastate lõpus. On leitud, et arenenud maade naised umbes 10% viljastumisvõimeliste aastate jooksul soovivad rasestuda või on tegelikult rasedad, ja ülejäänud 90% aastate jooksul püüavad rasestumisest hoiduda või seda edasi lükata (1). Seega pereplaneerimise vajadused on erinevatel eluperioodidel erinevad.
Mitmete uuringute põhjal on teada, et abortide arv on väga madal riikides, kus:
• raseduse katkestamist peetakse välditavaks hädalahenduseks olukorras, kus valikud on juba piiratud;
• ühiskonnas on avatud suhtumine inimese seksuaalsusesse;
• kaasaegsed rasestumisvastased meetodid ja teave on kättesaadavad;
• kooliprogrammides on kohustuslik seksuaalharidus, eeskätt noortele on loodud ja on kättesaadavad seksuaaltervisealased nõustamisteenistused
• ning raseduse katkestamine on seadusega lubatud ja kättesaadav.
Nii on see näiteks Hollandis, kus on maailma madalaim abortide arv, Põhjamaades ja mitmetes Euroopa riikides.
Kuid isegi siis, kui seksuaalharidus on väga heal järjel ja rasestumisvastased meetodid on kõigile kättesaadavad, ei õnnestu raseduste katkestamiste arvu viia nullini. Soovimatu rasedus ei ole alati naise teadmatuse ja hoolimatuse tagajärg. Naine võib teha oma parima, et vältida soovimatut rasedust, kuid ka kõige efektiivsem rasestumisvastane vahend võib alt vedada. Rasedus võib olla soovitud, kuid elu keerdkäigud sunnivad otsust muutma - ootamatu haigestumine, ravimite tarvitamine, eluks sobimatu loote väärarendi avastamine või hoopiski sügavad isikliku elu probleemid – need võivad olla põhjused, miks rasedus tuleb katkestada. Lisaks on veel mitmeid olukordi, kus naisel peab olema õigus otsustada oma keha üle – näiteks kui vägistamise tagajärjel on tekkinud rasedus, või kui riigis pole rasestumisvastased meetodid kättesaadavad, seksuaalharidus puudub ja abort on seetõttu ainsaks viljakuse reguleerimise meetodiks. Enamikel juhtudel ei ole otsus rasedus katkestada naise jaoks kerge.
Eksitav on arvamus, et abortide keelustamine vähendab nende arvu, sest tulemuseks on "aborditurism" ja mitteturvaline ebaseaduslik abort. Seda näitab nende maade kogemus, kus raseduse katkestamine on olnud raskesti kättesaadav või kus see protseduur on muudetud varasemast kättesaamatumaks. Näiteks Rumeenias aastatel 1975–1989, ajal, mil abort oli keelatud, suurenes järsult noorte naiste suremus illegaalsete abortide tõttu (2). Olenemata kehtivast seadusandlusest ei ole riiki ega ühiskonda, kus rasedust ei katkestataks. Kui raseduse katkestamine ei ole lubatud seaduslikult, katkestatakse rasedust ebaseaduslikult, reisitakse abisaamiseks teistesse riikidesse (tänapäeval näiteks Iirimaalt Inglismaale, Poolast Saksamaale või teistesse Ida-Euroopa riikidesse) või sünnitatakse soovimatu laps. On teada, et maailmas sureb igal aastal tuhandeid naisi rasedusega seotud põhjustel, enamasti on suremus seotud illegaalse raseduse katkestamisega.
Maailma Terviseorganisatsiooni andmetel (3):
• maailmas on 210 miljonit rasedust aastas, neist 46 miljonit katkestatakse (22%),
• 20 miljonit aborti aastas leiab aset mitteturvalistes tingimustes, 13% rasedusega seotud surmajuhtumitest on seotud mitteturvalise abordiga (hinnanguliselt 67 000 surmajuhtu aastas).
Mitteturvaline raseduse katkestamine on rahvusvaheline rahvatervise probleem, see on soovimatu raseduse katkestamine vajalike kogemusteta personali poolt ja/või mitterahuldavates meditsiinilistes tingimustes. Ohustatud on naised riikides, kus turvaline ja legaalne raseduse katkestamine pole kättesaadav, see on keelatud või moraalselt mitte aktsepteeritud, raseduse katkestamisega seotud teenused kallid, teenus pole kättesaadav teismelistele, põgenikele jne. Enamik mitteturvalistest abortidest maailmas leiab aset arengumaades (4).
Mitteturvalistest abortidest tingitud tüsistusi ja suremust on võimalik ennetada. Legaalne turvaline raseduse katkestamine, mis on teostatud kogenud personali poolt ja vastava sisseseadega meditsiiniasutustes, on üks turvalisemaid meditsiinilisi protseduure. Riikides, kus raseduse katkestamisega seotud teenused on heal tasemel, on abordi tagajärjel risk surra 1: 100 000 (5). Arengumaades on risk surra mitteturvalise abordi tagajärjel sadades kordades suurem kui risk surra legaalse turvalise abordi tagajärjel (4). Seega, heatasemelised raseduse katkestamisega seotud teenused säästavad inimelusid ja lisaks ennetavad mittelegaalse abordiga seotud tüsistustega tekkivaid kulutusi.
Raseduse katkestamisega on seotud vastandlikud tunded nii üksikisiku kui ühiskonna tasandil. Loote eluõigus ja naise enesemääramisõigus vastanduvad teineteisega paratamatult. Millal aga algab loote õiguslik kaitse ja millist laadi see peab olema – sellele ei saa vastata ei kiriklike õpetuste ega religioossete veendumuste põhjal ega ka loodusteaduslike käsitluste alusel. Näiteks World Medical Association 1970.a. Oslo deklaratsioonis on sätestatud, et “ema ja lapse eluliste huvide konflikti korral sõltub olukorra lahendamine erinevast suhtumisest sündimata lapse elusse. See on isikliku veendumuse ja südametunnistuse küsimus.” Pluralistlikus ühiskonnas on selle igal liikmel õigus omada eetilisi ja moraalseid põhimõtteid ning religiooni ja maailmavaadete suhtes neutraalne riik ei saa suruda näiteks religioonist tulenevaid põhimõtteid peale neile ühiskonnaliikmetele, kellel on teistsugused põhimõtted.
Abordiküsimuses otsustamisõigus on tihedalt seotud ka naiste enesemääramisõigusega. Õigus otsustada oma keha ja viljakuse üle on üks põhilisemaid inimõigusi, mis on sätestatud paljude rahvusvaheliste kokkulepetega. Nii näiteks kinnitas Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) Rahvusvaheline Rahvastiku ja Arengu Konverents (International Conference on Population and Development, ICDP) 1994. aastal Kairos, et “Reproduktiivsed õigused on inimõigused, mis on kajastatud riikide seadustes, rahvusvahelistes inimõiguste dokumentides ja teistes konsensulikes dokumentides, ning need õigused tuginevad kõikide üksikisikute ja paaride õigusele otsustada vabalt ja vastutustundlikult oma järeltulijate arvu ja sündimise aja üle, ning saada teavet ja nõustamist pereplaneerimise kohta”. Kairo konverentsil tunnistati mittelegaalne abort suureks rahvatervise probleemiks maailmas ning leiti, et raseduse katkestamise vajadust saab vähendada ainult läbi heatasemeliste pereplaneerimisalaste teenuste pakkumisega elanikkonnale ning turvalise abordivõimaluse tagamisega. Pekingis neljandal ÜRO Naiste Ülemaailmsel Konverentsil 1995. aastal sätestasid riikide valitsused, et “Naiste inimõiguste hulka kuulub õigus otsustada vabalt ja vastutustundlikult oma seksuaalsuse üle, sh seksuaal- ja reproduktiivtervst puudutavates küsimustes”.
Raseduse katkestamise küsimuses otsustamisõigust seostatakse ka soolise võrdõiguslikkusega ja leitakse, et sunniviisiline rasedus on naisi diskrimineeriv. Sellest hoolimata on tendents naisi määratleda vaid nende reproduktiivse funktsiooni alusel ikka veel maailmas laialt levinud. Tänapäeval järjest eneseteadvamaks muutuvad naised nõuavad julgemini ka näiteks turvaseksi kasutamist, meeste kaasvastutust rasestumisel ja suuremat osalust laste kasvatamisel. Perekonna planeerimine ja loomine tänapäevases mõistes tähendab ühtlasi ka mehe ja naise võrdset vastutust ja koostööd ning pakub ka mehele senisest enam osalemist perekonnasuhetes.
Otsuse, kas sünnitada või rasedus katkestada, saab teha vaid üksikisik ise. Üksikisiku tasandil on otsus rasedus katkestada või mitte seotud valikute, võimaluste, tervisliku seisundi, usuliste ja moraalsete tõekspidamistega. Raseduse katkestamise lubatavuse küsimus on valdkond, kus põrkuvad erinevate ühiskonnagruppide arvamused ja hoiakud. Tänapäeva pluralistlik ühiskond on kohustatud arvestama väga erinevaid huvisid ning üles ehitama sellele vastava õiguskorra. Vaidluste objektiks on olnud abordi tähtaja ja näidustusega seotud küsimused. Tänapäeval kasutatakse enamikes arenenud riikides nende kahe võimaluse kombinatsiooni – raseduse katkestamine on võimalik teatud tähtajani naise soovil ning pärast seda (enamasti meditsiinilise) näidustuste olemasolul.
Liberaalne abordiseadus ei sunni kedagi otsustama raseduse katkestamise kasuks – see on valikuvõimalus. Liberaalne abordiseadus ei mõju laostavalt seksuaalmoraalile ega tingi iseenesest suuremat abortide arvu. Illegaalsete abortide tõttu tekkivad tüsistused nõuavad alati rohkem ressursse, kui abortide ennetamine ja panustamine seksuaal- ja reproduktiivtervisesse. Madala abortide tasemega riikidele on iseloomulik, et hoolimata liberaalsest seadusandlusest peetakse inimeste poolt raseduse katkestamist välditavaks ja hädalahenduseks olukorras, kus valikuvõimalused on juba piiratud, mitte aga iseenesestmõistetavaks viljakuse kontrolli meetodiks. Samas on määrav rasestumisvastaste vahendite kättesaadavus, teadlikkus, hoiakud, asjakohane seksuaalharidus, legaalne ja inimeste ootustele vastav abordivõimalus ja vastavad heatasemelised teenused, mida saab pakkuda riik ja ühiskond.
1. David HP. Abortion in Europe: a public health perspective. Paper prepared for the WHO/UNFPA/IPPF Meeting “From Abortion to Contraception”. Tbilisi, 1990.
2. Sharing responsibility: Women, Society and Abortion Worldwide, Special report. New York and Washington DC, The Alan Guttmacher Institute, 1999.
3. Safe Abortion: Techincal and Policy Guidance for Health Systems. Geneva, World Health Organisation, 2003.
4. Unsafe abortion: global and regional estimates of incidence of and mortality due to unsafe abortion with a listing of available country data. Geneva, World Health Organisation, 1998.
5. Sharing responsibility: Women, Society and Abortion Worldwide, Special report. New York and Washington DC, The Alan Guttmacher Institute, 1999.
Eesti Seksuaaltervise Liidu seisukoht abordi küsimuses
Kinnitatud ESTL juhatuse poolt 10.11.2006
ESTL on seisukohal, et:
• Igal inimesel on õigus valida, kas ta soovib saada lapsi ning õigus otsustada oma laste arv ning sündimise aeg.
• Igal lapsel on õigus sündida soovituna ja armastatuna.
• Vastutus võimaliku raseduse ning soovimatu raseduse vältimise eest on seksuaalsuhtes olevate partnerite vahel võrdselt jagatud.
• Soovimatu raseduse vältimine on parim võimalus oma viljakust reguleerida. Samas ükski tänapäevane rasestumisvastane meetod ei taga 100%st kaitset soovimatu raseduse suhtes. Raseduse legaalne katkestamine peab seetõttu olema kättesaadav ja ohutu, samal ajal ei saa raseduse katkestamist pidada pereplaneerimise meetodiks.
• Rasedust puudutav otsus on naise isiklik otsus. Enesemääramisõigus raseduse säilitamise ja katkestamisega seoses kuulub inimõiguste hulka.
• Soovimatu raseduse vältimiseks peavad igaühele, nii naistele kui meestele, olema kättesaadavad heatasemeline kooli seksuaalharidus, tõenduspõhine teave inimese seksuaalsusest ja pereplaneerimisest, pereplaneerimiseks vajalikud vahendid, asjatundlik vastava ala nõustamine ja muud vajalikud teenused.
• Raseduse katkestamine peab olema seadusega lubatud, ohutu ning kõigile naistele võrdselt kättesaadav.
• Raseduse katkestamist kaaluvat naist peab toetama riigi poolt tagatud objektiivne, tasakaalustatud, tõenduspõhine ja piisav teave ning asjatundlik, survevaba ja professionaalne nõustamine. Kontratseptsioonialane nõustamine ja raseduse katkestamisega seotud tervishoiuteenused on tervishoiu lahutamatu osa, mis peavad olema seadusega lubatud, ohutud ja kõikidele naistele kättesaadavad.
Rahvusvahelise Pereplaneerimise Föderatsiooni (IPPF) Euroopa regiooni seisukoht on, et raseduse katkestamine peab olema seadusega lubatud, ohutu ja kättesaadav kõikidele naistele Euroopas. IPPFi selle seisukoha lähtealuseks on tervis, valikuvabadus ja naiste õigused.
TERVIS: raseduse katkestamine peab olema kättesaadav, et hoida naiste tervist, ning vähendada mittelegaalse ja mitteturvalistes tingimustes teostatud abordi tagajärjel naiste haigestumust ja suremust;
VALIKUVABADUS: naistel peab olema võimalus iseseisvate otsuste langetamiseks, seksuaalseks ja reproduktiivseks enesemääramiseks ja seksuaalseks võrdõiguslikkuseks, ning võimalus viljakusega seotud konfidentsiaalsele nõustamisele ja tervishoiuteenustele.
ÕIGUSED: põhilised naiste inimõigused peavad olema kaitstud ning tagatud nende õiguste kaitse riikide seadustes.
Rahvusvahelise Pereplaneerimise Föderatsiooni Euroopa regioon usub, et:
• abort on seotud põhiliste reproduktiivsete ja seksuaalsete (inim)õigustega ning peaks olema kättesaadav kõikidele naistele
• riikides, kus raseduse katkestamine on seadusega keelatud, tuleb see seadusega lubatavaks muuta
• raseduse katkestamisega seotud teenuste kvaliteet ja konfidentsiaalsus peavad olema tagatud, ning kliendi, sh eriti noorte naiste ja teismeliste, õigused peavad olema respekteeritud
• naistel on õigus mittehinnangulisele nõustamisele raseduse katkestamisega seoses ning õigus edasisuunamisele juhul, kui tervishoiuteenuse osutajal või nõustajal on isiklikke arvestatavaid usulisi või muid tõekspidamisi, mis on vastuolus abordivabadusega
• raseduse katkestamisega seotud teenused peavad olema reproduktiiv- ja seksuaaltervishoiuteenuste osa; samuti peavad need teenused pakkuma rasestumisvastast nõuannet ja seksuaaltervisega seotud nõustamist pärast aborti
• tervishoiuteenused vastutavad raseduse katkestamisega seotud teenuse pakkumise eest vastava riigi seadusega kooskõlas
• asutused, mis pakuvad teenuseid seksuaalvägivalla ja seksuaalse väärkohtlemise (sh inimkaubandus) ohvritele, samuti põgenikele ja immigrantidele, peavad omama ettevalmistust seksuaaltervise ja abordi küsimustes teabe jagamiseks ja nõustamiseks
• abordiga seotud teenuste personal peab olema teadlik oma väärtushinnangutest, et osata respekteerida aborti kaaluva naise väärtushinnanguid ning erinevate väärtushinnangute teadvustamine peab sisalduma kõikide meedikute ja nõustajate ettevalmistuses
• teave, mis puudutab raseduse katkestamise kasuks otsustanud isikuid, peab olema rangelt konfidentsiaalne ja ei kuulu avalikustamisele.
Rahvusvahelise Pereplaneerimise Föderatsiooni Euroopa regioon ja selle liikmesorganisatsioonid seisavad hea selle nimel, et kõikides Euroopa riikides oleks tagatud juurdepääs legaalsetele, taskukohastele, heatasemelistele ja kliendikesksetele raseduse katkestamisega seotud teenustele. Need teenused peavad pakkuma:
- konfidentsiaalsust, austust kliendi suhtes ja professionaalset teenust;
- kliendile valikuvabadust valida eriala- või perearsti;
- informeeritusel põhinevat valikuvabadust kasutatava abordi meetodi suhtes;
- heatasemelist ja professionaalset abi ja nõustamist enne ja pärast raseduse katkestamise protseduuri.
Eestis on naise soovil raseduse katkestamine legaalne alates 1955. aastast, mil Nõukogude Liidus kehtestati abordivabadus. Taasiseseisvumise järel reguleeris raseduse katkestamist Eestis vastav tervishoiuministri määrus. 1998. aastal võttis Riigikogu vastu Eesti Vabariigi raseduse katkestamise ja steriliseerimise seaduse. Ennesõjaaegses Eesti Vabariigis oli raseduse katkestamine samuti legaliseeritud.
Eestis on toimunud enam kui kahekordne abortide arvu vähenemine viimase 14 aasta jooksul pärast seda, kui 1990. aastate esimesest poolest muutusid Eestis kättesaadavaks tänapäevased rasestumisvastased vahendid ja levis informatsioon nende kohta. Alates 2000. aastast ületab Eestis sündide arv abortide arvu. Seksuaalharidus ja paranenud nõustamine on olnud aluseks ka teismeliste raseduste olulisele vähenemisele alates 1992. aastast. On märgatav erinevus eesti ja mitte-eesti tütarlaste näitajates: mitte-eestlastel on planeerimata rasedusi, st raseduse katkestamisi rohkem.
Allikas: Tellmann A, Karro H, Serikina V. Eesti meditsiiniline sünniregister 1992–2004. Eesti Abordiregister 1996–2004. Tallinn: tervise Arengu Instituut, 2006.
Märkus:
Sündimuskordaja: aasta jooksul elusalt sündinud laste arv 1000 fertiilses eas (15 kuni 49 aastat) naise kohta.
Abortiivsuskordaja: aasta jooksul toimunud legaalselt indutseeritud abortide arv 1000 fertiilses eas (15 kuni 49 aastat) naise kohta.
Sündide ja abortide kohta käivat statistikat (Eesti) loe lisaks SIIT.
Eestis on lubatud raseduse katkestamine naise omal soovil kuni 11. täisrasedusnädala lõpuni ja vastava näidustuse olemaolul kuni 21. täisrasedusnädala lõpuni.
Naise rasedust võib katkestada üksnes tema enda soovil. Keegi ei tohi sundida või mõjutada naist oma rasedust katkestama. Sooviavaldus oma raseduse katkestamiseks peab olema vormistatud kirjalikult. Teovõimetu naise rasedust võib katkestada tema eestkostja kirjaliku avalduse alusel.
Kauem kui 11 ning kuni 21 nädalat kestnud raseduse võib katkestada, kui:
- rasedus ohustab raseda tervist
- sündival lapsel võib olla raske vaimne või kehaline tervisekahjustus
- raseda haigus või tervisega seotud probleem takistab lapse kasvatamist
- rase on alla 15-aastane või üle 45-aastane
Iga riigi seadusandlus peaks tagama legaalse turvalise abordi võimaluse. Maailma Terviseorganisatsiooni andmetel on abort seadusega lubatud naise elu päästmiseks 98%, naise füüsilise tervise tõttu 63%, naise vaimse tervise tõttu 62%, vägistamise või intsesti korral 43%, loote haiguse korral 39%, majanduslike või sotsiaalsete raskuste tõttu 33% ja naise soovil 27% maailma riikide seadusandluses.
Pea iga maa aborditeemalises seadusandluses esineb vasturääkivusi ja lünki. Tihti ei paku seadused lahendust igapäevaselt ettetulevatele olukordadele. Alati ei kajasta ka seadused tegelikku olukorda seoses abordi kättesaadavuse ja vastava nõustamisega. Nii võib näiteks liberaalse abordiseadusega riigis abordiga seotud nõustamine ja teenused olla raskesti kättesaadavad mitmetel põhjustel, näiteks puuduvad vastava ettevalmistusega spetsialistid või on need peamiselt linnades, esineb meditsiinipersonali negatiivne suhtumine aborti kaaluvasse naisesse, kasutatakse vananenud abordimeetodeid või lihtsalt pole piisavalt ressursse. Ning vastupidi – range abordiseadusega riigis võib olla hästikorraldatud abordieelne ja -järgne nõustamine ja muud abordiga seotud teenused, mis teevad abordi tegelikult kättesaadavaks.
Ülevaade maailma riikide abordiga seotud seadusandlusest Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Rahvastiku Divisjoni andmetel: www.un.org
Otsus, kas rasedus katkestada või sünnitada, on tähtis, seda ei tohi teha kiirustades. Lõplikult läbimõeldud otsusele jõudmiseks on vaja aega ja järelemõtlemist, ning erapooletut nõustamist. Otsuse teeb naine/mees/paar ise, mitte arst ega nõustaja.
Millised asjaolud võivad otsusetegemisel kaasa rääkida? Järgnevalt on ära toodud USA abordinõustaja David Mace`i koostatud küsimustik, mis võib olla abiks igale naisele otsustamise protsessis planeerimata raseduse korral.
1. MÄÄRATLE OMA PROBLEEM
Sa tead, et oled rase ning inu meelest tuleks kaaluda aborti, samal ajal kahtled selles. Mis räägib abordi poolt ja mis vastu?
2. MÕISTA OMA OLUKORDA
Mis on sinu roll selles, mis toimus? Millised on asjaolud praegu? Milline on taust, suhe partneriga, vanematega, kaaslastega?
Kui oled hirmul, ahastuses või teovõimetu, kes või mis võiks sul aidata rahuneda, et võiksid taas mõelda ja arukalt toimida?
Kui vaba sa oled oma otsuse langetamisel? Kas partner, sõber, vanemad, tuttavad, nõuandjad püüavad sind mingis suunas mõjutada? Kuidas see sinule mõjub? Kes võiks sind otsustamisel aidata?
3. MÕISTA OMA TUNDEID
Hirm. Mida sa kõige rohkem kardad? Et sind hüljatakse? Et keegi mõistab sind hukka? Kardad, et abort mõjutab su tervist ja edasisi lapsesaamise võimalusi? Kardad vastutada sündida võiva lapse eest ning arvad, et ei suuda lapsele midagi pakkuda?
Viha. Kelle peale oled vihane? Mehe? Enda? Meie aja kaksikmoraali peale? Süütunne. Häbi. Kas tunned, et oled süüdi juhtunus ning elu katkestamises? Kas oled ehk lõhkunud mingi osa oma minaideaalist? Kas sa mõtled oma vanemate, kasvatuse, praeguse elukeskkonna peale?
Masendus. Kas pead pingutama selleks, et teiste seltsis olla? Kas tunned, et on raske muudele asjadele mõelda? Kas tunned üksindust, kurbust ja lootusetust?
Kas sul on raske nõustuda sellega, et sinu praegune olukord on üks sinu elu kriisidest, mille kaudu võid õppida midagi uut iseenda ja elu kohta?
Kõik need tunded on loomulikud, oma tunnete aktsepteerimine ja väljendamine aitab iseendas selgusele jõuda. Läbitunnetatud otsus aitab vähendada hilisemaid psühholoogilisi probleeme. Nii tunneb ka igaüks end vastutavana ning võimelisena kriisist välja tulema, ükskõik millise otsuse naine langetas.
4. TUNNE FAKTE
Mis on abort e raseduse katkestamine? Mis sellele järgneb? Kus see tehakse ning millal on viimane seadusega lubatud aeg? Mida räägib arst-nõustaja abordi poolt ja vastu? Milline on sinu enda eetiline seisukoht? Millised oleksid sinu tegelikud võimalused olla ema? Välised tingimused: majanduslik olukord, korter, lapsehoidmine? Sisemine valmisolek: kas sul on jaksu last hooldada? Kas sinu lähedased aitaksid sind? Paljud naised on raseduse alguses masendunud ja jõuetud. Tuleta meelde oma jõuvarusid enne rasedust.
5. UURI ERINEVAID VÕIMALUSI
Võiksid olukorraga leppida, sünnitada ja kasvatada lapse.
Võiksid olukorraga leppida, sünnitada lapse ja anda ta adopteerida.
Võiksid teha abordi.
Kuidas tunduvad need otsused praegu? Kuidas viie aasta pärast? Kuidas siis, kui võimalus saada lapsi on lõplikult möödas?
Otsusta. See on esimene prooviotsus.
6. TEE OTSUS
Kui oled oma põhjendused kirja pannud, pane need kõrvale ja püüa mõneks päevaks unustada. Siis vaata neid uuesti. Kas oled endiselt samal arvamusel? Meeleolud ja tunded võivad vahelduda.
Kui oled teinud lõpliku otsuse, siis tead, et ei ole toiminud mõtlematult, vaid oled kõigi asjaolude osas põhjalikult järele mõelnud.
Otsustamise protsessi käigus on väga oluline oma partneriga nõu pidada. Tuleb leida sobiv aeg rasedusest teatamiseks ja selle üle arutlemiseks. Kuigi teema on emotsioone tekitav, tuleks hoiduda vastastikustest süüdistustest ja solvangutest. Lihtsalt ja selgelt tuleb väljendada seda, mida oma partnerilt oodatakse.
Läbirääkimiste juures on oluline respekteerida teise (võimalik et erinevat) arvamust ning väljendada omi mõtteid ja tundeid. Arutelu võib kujuneda etapiviisiliseks ja aeganõudvaks.
Meditsiinis nimetatakse abordiks nii tehislikku kui ka iseeneslikku raseduse katkemist või katkestamist. Tavakeeles peetakse abordi all silmas enamasti raseduse katkestamist naise enda soovil.
Raseduse katkestamine on embrüo või loote eemaldamine emakaõõnest kirurgiliselt või medikamentoosselt (ravimite manustamisega). Eestis on kasutusel nii kirurgiline kui ka medikamentoosne meetod (viimane tuli kasutusele alates 2005).
Rasedust saab kindlaks teha rasedustesti abil (saadaval apteekides) 10-14 päeva pärast viljastamist, ultraheliuuringul 2,5-3 nädalat pärast viljastumist ja naistearsti läbivaatusel 4-5 nädalat pärast viljastamist.
NB! Raseduse suurust (seadusandluses, arsti juures jm) arvutatakse nädalates, lugedes nädalaid ja päevi alates viimase menstruatsiooni esimesest päevast, mitte sellest päevast, kui oletatavalt toimus rasestumine!
Aborti võivad teostada naistearstid vastavat litsentsi omavates meditsiiniasutustes, s.o. riiklikes haiglates ja eravastuvõttudes.
Kuni 11. täisrasedusnädala lõpuni saab rasedust katkestada oma soovil.
Haiguste või tervisega seotud probleemide puhul on raseduse katkestamine lubatud kuni 21. täisrasedusnädala lõpuni.
Oma soovil raseduse katkestamiseks kuni 11. täisrasedusnädala lõpuni annab saatekirja pere- või naistearst, kes on eelnevalt kindlaks teinud emakasisese raseduse ja selle kestuse, teostanud vajalikud uuringud (veregrupp ja reesusfaktor, uuringud seksuaalsel teel levivate haiguste suhtes) ning läbi viinud nõustamise. Nõustamise käigus selgitatakse raseduse katkestamise bioloogilist ja meditsiinilist olemust ja sellega seonduvaid riske, sealhulgas võimalikke tüsistusi. Nõustamise kohta koostatakse kirjalik akt. Vajadusel kirjutab arst välja ennetava põletikuvastase ravi. Arstiga tuleb läbi arutada, millist rasestumisvastast meetodit edaspidi kasutama hakata. Raseduse katkestamise eelselt tuleb informeerida naistearsti/perearsti kõigist endale teadaolevatest haigustest, tervislikust seisundist, tarvitatavatest ravimitest ja ülitundlikkusest ravimite suhtes. Raseduse katkestamise sooviavaldus tuleb koostada kirjalikult.
Eestis on raseduse katkestamine omal soovil tasuline, välja arvatud siis, kui rasedus katkestatakse meditsiinilise näidustuse tõttu.
Kehtiva raseduse katkestamise ja steriliseerimise seaduse alusel ei nõuta alaealiselt vanema nõusolekut abordiks, välja arvatud juhul, kui tegemist on piiratud teovõimega nii alaealise kui täisealise isiku korral. Piiratud teovõime kohta ütleb võlaõigusseaduse § 766 lg 4 :"Piiratud teovõimega patsiendi puhul kuuluvad lõigetes 1 ja 3 nimetatud õigused patsiendi seaduslikule esindajale niivõrd, kuivõrd patsient ei ole võimeline poolt- ja vastuväiteid vastutustundeliselt kaaluma. Kui seadusliku esindaja otsus kahjustab ilmselt patsiendi huve, ei või tervishoiuteenuse osutaja seda järgida." Seega, juhul, kui naistearsti hinnangul on patsient võimeline raseduse katkestamisega seotud poolt- ja vastuväiteid vastutustundeliselt kaaluma, ei ole arstil kohustust patsiendi seaduslikku esindajat protsessi kaasata. Samas, kuigi seadus seda otseselt ei nõua, on alati mõistlik oma muresid usaldusväärse täiskasvanuga jagada ning arutada.
Raseduse või raseduse katkestamisega seotud küsimuste korral tuleb pöörduda naistearsti või perearsti vastuvõtule. Alla 25-aastased noored saavad tasuta pöörduda noorte nõustamiskeskustesse.
Raseduse kirurgiline katkestamine ehk kirurgiline abort on embrüo või loote eemaldamine emakaõõnest kirurgiliselt.
Vastavalt Eesti Vabariigi raseduse katkestamise ja steriliseerimise seadusele Raseduse Katkestamise Ja Steriliseerimise Seadus võib rasedust katkestada oma soovil kuni 11. täisrasedusnädala lõpuni, arvestatuna viimase menstruatsiooni alguskuupäevast.
Rasedus katkestatakse üksnes naise enda soovil kirjaliku avalduse alusel.
Raseduse katkestamise eelselt:
• Patsient informeerib arsti teadaolevatest haigustest, tarvitatavatest ravimitest ja ülitundlikkusest ravimitele.
• Teostatakse naistearsti poolt määratud analüüsid, uuringud ja vajadusel ravi.
• Nõustatakse patsienti abordi protseduuri ja sellega seotud võimalike riskide osas, patsient allkirjastab nõustamise kohta akti ja kirjutab avalduse raseduse katkestamiseks omal soovil valitud meetodiga.
Raseduse kirurgilise katkestamise protseduur
Raseduse kirurgiline katkestamine toimub patsiendi soovil lühiajalises narkoosis või kohaliku tuimestusega vastava tegevusloaga tervishoiuasutuses. Enne narkoosi ei ole lubatud 6 tunni jooksul süüa ega juua, et vältida happelise maosisu sattumine hingamisteedesse. Rasedus katkestatakse naistearsti poolt emakakaela laiendamise (dilatatsiooni) ja emakaõõne vaakumaspiratsiooni teel, mil elektrilise vaakumtõmbejõu abil tühjendatakse emakaõõs. Meetodi tõhusus on 95-100%.
Pärast kirurgilist aborti on soovitav viibida arsti järelvalve all veel paari tunni jooksul.
Reesusnegatiivsetele naistele süstitakse kohe pärast aborti (või kuni 72 tunni jooksul) reesusantikehade teket takistavat immuunglobuliini (Rhesonativ). Kuigi enamikes naistekliinikutes Eestis on Rhesonativ tasuta olemas ning seda ei pea patsient enne haiglasse minekut ise apteegist ostma, tasuks igaks juhuks reesusnegatiivsetel naistel enne raseduse katkestamist see küsimus oma arsti juures üle täpsustada.
Raseduse kirurgilise katkestamisega seotud võimalikud tüsistused
Kui rasedus katkestatakse vastava väljaõppe saanud personali poolt selleks ettenähtud tervishoiuasutustes ja eelnevalt on läbi viidud vajalikud uuringud ja nõustamine, siis on võimalike tüsistuste risk väga väike.
Võimalikud tüsistused on:
• Mittetäielik abort või raseduse jätkumine pärast aborti - vajadusel teostatakse täiendav emakaõõne vaakumaspiratsioon.
• Abordijärgne verejooks, mis võib olla põhjustatud koeosiste peetumisest emakaõõnes, väga harva ka emakakaela või emaka vigastustest – vajadusel teostatakse täiendav emakaõõne vaakumaspiratsioon, manustatakse emaka kokkutõmbeid soodustavaid ravimeid, harva on vajalik ka vereülekanne. Emaka või emakakaela vigastuse kahtluse korral võib olla vajalik laparoskoopiline operatsioon vigastuse likvideerimiseks. Loote koeosiste peetumise ja emaka vigastuse risk on suurem emaka ebatüüpilise asetsuse, emaka ja emakakaela ebatavalise anatoomia, põletike või kasvajate korral ning vahetus sünnitusjärgses perioodis.
• Põletiku teke suguteedes on tänapäeval harva esinev tüsistus, mille puhul võib esineda palavik (üle 38
°C), külmavärinad, alakõhuvalu ja rohkenenud veresegune voolus. Risk on suurem, kui eelnevalt esineb nakatumine seksuaalsel teel levivatesse haigustesse. Põletiku ennetamiseks teostatakse enne aborti uuringud seksuaalsel teel levivate haiguste suhtes, vajadusel ravi ja/ või määratakse ennetav põletikuvastane ravi abordijärgselt.
• Narkoosiga seotud tüsistused võivad olla seotud eeskätt ülitundlikkusega ravimitele, mille tulemusena võib halvimal juhul tekkida allergiline šokk.
• Narkoosi tüsistuste vältimiseks peab 6 tunni jooksul enne haiglasse tulekut olema söömata ja joomata, ei tohi kasutada ravimeid ega suitsetada, sest happelise maosisu sattumine hingamisteedesse narkoosi ajal võib osutada eluohtlikuks. Narkoosi järgselt ei tohi autot juhtida järgneva 24 tunni jooksul.
Raseduse kirurgilise katkestamisega seotud võimalikud kaugtagajärjed
Põletikutekitajate ja abordijärgse põletiku puudumisel ei mõjuta abordiprotseduur edasist lastesaamise võimet.
Uuringute põhjal ei esine seost turvaliselt läbiviidud abordi ja rinnavähi vahel.
On leitud seos riski tõusuks enneaegseks sünnituseks ja sünnituse kolmanda perioodi tüsistusteks.
Pärast aborti võivad naised tunda hingelist valu ja kurbust, ja seda ka aastaid hiljem. Samas pole uuringud kinnitanud, et legaalse abordi läbi teinud naistel esineks enam psühholoogilisi probleeme, kui naistel, kes soovimatu raseduse korral sünnitasid või andsid lapse adopteerimiseks (Cohen SA. Abortion and Mental Health: Myths and Realities. Guttmacher Policy Review 2006; 9 (3)).
Mida tuleb teada pärast raseduse kirurgilist katkestamist?
• Pärast aborti võib esineda 24 tunni jooksul iiveldust ja menstruatsioonitaolist alakõhuvalu. Valu leevendamiseks võib kasutada apteegis müügil olevaid tavalisi valuvaigisteid.
• Vereeritus võib esineda 2 nädala jooksul pärast aborti (see pole menstruatsioon). Sel perioodil pole soovitatav kondoomita seksuaalelu, tupetampoonide kasutamine, ujumine ja vannis käimine, et vältida põletiku sattumist suguteedesse.
• Günekoloogilisele järelkontrollile on soovitav pöörduda 2 nädala möödudes pärast raseduse katkestamist.
• Eriti rohke vereerituse ja kaasneva palaviku või alakõhuvalu korral tuleks pöörduda päevasel ajal naistearsti vastuvõtule, muul ajal lähimasse haigla günekoloogia osakonda.
• Juba paari nädala möödumisel raseduse katkestamisest on uuesti võimalik rasestuda (ovulatsioon tekib enamasti juba paari nädala möödumisel pärast aborti). Rasestumise vältimiseks tuleb kohe pärast aborti hakata kasutama sobivat rasestumisvastast meetodit. Vastav nõustamine (milline meetod on sobiv, millal sellega alustada, kuidas seda muretseda ja vajadusel arsti retsepti väljastamine) toimub enamasti juba enne raseduse katkestamist arsti vastuvõtul.
• Rasestumisvastaste pillide ja plaastri kasutamist võib alustada abordi toimumise päeval või sellele järgneval päeval. Sel juhul kaitsevad need koheselt uue soovimatu raseduse eest.
Raseduse medikamentoosne katkestamine ehk medikamentoosne abort on embrüo või loote eemaldamine emakaõõnest ravimite manustamisega (medikamentoosselt).
Vastavalt Eesti Vabariigi Raseduse Katkestamise Ja Steriliseerimise Seadus võib rasedust katkestada oma soovil kuni 11. täisrasedusnädala lõpuni, arvestatuna viimase menstruatsiooni alguskuupäevast.
Vastavalt Eesti Naistearstide Seltsi ravijuhisele võib medikamentoosse meetodiga rasedust katkestada omal soovil, kui see ei ole kestnud kauem kui 63 päeva (9 nädalat), arvestatuna viimase menstruatsiooni alguskuupäevast.
Eestis kasutatakse medikamentoosseks raseduse katkestamiseks mifepristooni ja misoprostooli kombinatsiooni. Mifepristooni ja misoprostooli kombinatsioon on väga tõhus kuni 63-päevase raseduse katkestamisel – erinevate uuringute andmetel on meetodi tõhusus keskmiselt 95% (83-98%). Nimetatud ravimid põhjustavad esmalt raseduse katkemise ja seejärel emaka kokkutõmbed, looteosiste väljumise ja sellele järgneva vereerituse emakast.
Rasedus katkestatakse üksnes naise enda soovil kirjaliku avalduse alusel.
Raseduse katkestamise eelselt:
• Patsient informeerib arsti teadaolevatest haigustest, tarvitatavatest ravimitest ja ülitundlikkusest ravimitele.
• Teostatakse naistearsti poolt määratud analüüsid, uuringud ja vajadusel ravi.
• Nõustatakse patsienti abordi protseduuri ja sellega seotud võimalike riskide osas, patsient allkirjastab nõustamise kohta akti ja kirjutab avalduse raseduse katkestamiseks omal soovil valitud meetodiga.
Medikamentoosse raseduse katkestamise käigus tuleb pärast esmast visiiti (mil tehakse kindlaks rasedus ja teostatakse analüüsid) arsti külastada tavaliselt kolmel korral. Esimesel külastusel ambulatoorselt manustatakse mifepristoon suu kaudu, teisel visiidil (36-48 h hiljem) manustatakse misoprostool (enamasti päevases günekoloogia osakonnas, kus 90% juhtudest toimub 3-6 tunni jooksul raseduse katkemine) ja kolmandal visiidil ambulatoorselt umbes kaks nädalat hiljem sedastatakse lõplik abordi toimumine. Raseduse jätkumisel võib olla vajalik emakaõõne kirurgiline abrasioon e koeosiste eemaldamine.
Võimalikud kõrvaltoimed
Medikamentoosse abordi käigus tekivad valulikud emaka kokkutõmbed ja vereeritus tupest, mis on seotud abordi protsessiga. Umbes pooled naised võivad vajada valuvaigistit. Vereeritus on tavalise menstruatsiooniga võrreldes vererohkem ja kestab pikemat aega (umbes 2-4 nädalat), kuid ei mõjuta enamasti vere hemoglobiini taset. Vereeritus on suurem kauem kestnud raseduse korral. Vereeritus on kõige intensiivsem 3-6 tundi pärast misoprostooli manustamist.
Misoprostool võib harva põhjustada palavikku 1-2 tunni jooksul pärast misprostooli manustamist. Kui palavik kestab üle 4 tunni või tekib järgmistel päevadel pärast misoprostooli manustamist, siis tuleb nõu pidada arstiga.
Umbes pooltel patsientidest tekib iiveldus ja kolmandikul oksendamine. Need kaebused võivad olla seotud ka rasedusega.
Misoprostooli manustamise järgselt esineb vähem kui neljandikul patsientidest kerge ja spontaanselt mööduv kõhulahtisus, mis reeglina ravi ei vaja.
Võib esineda mööduvat peavalu, minestustunnet ja uimasust.
Võimalikud tüsistused
• Mittetäielik abort. Sellele viitavad vereerituse jätkumine tupest üle 4 nädala, alakõhuvalu ja põletikutunnused. Olukorra lahendamiseks teostatakse emakaõõne vaakumaspiratsioon või korratakse medikamentoosset meetodit.
• Verejooks. Rohke ja pikenenud vereeritus, mis viib hemoglobiini langusele, on medikamentoosse abordi puhul harvaesinev. Umbes 1% juhtudest on vajalik emakaõõne kirurgiline abrasioon. Vereülekande vajadus on veelgi harvem: 0,1-0,2%.
• Medikamentoosse abordi puhul on väga harva dokumenteeritud emaka või emakamanuste põletikke: kirjanduse andmetel on leitud seesmiste suguteede põletikke vähem kui 1%-l 34 000 uuritavast.
• Emaka vigastus võib esineda üliharva, riskiteguriks võib olla eelnev operatsioon emakal.
Mida tuleb teada pärast raseduse medikamentoosset katkestamist?
• Vereeritus võib esineda 2-4 nädala jooksul pärast aborti (see pole menstruatsioon), sel perioodil pole seksuaalelu ilma kondoomita soovitatav.
• Günekoloogilisele järelkontrollile on soovitav pöörduda 2 nädala möödudes pärast raseduse katkestamist.
• Eriti rohke vereerituse ja kaasneva palaviku või alakõhuvalu korral tuleks pöörduda päevasel ajal naistearsti vastuvõtule, muul ajal lähimasse haigla günekoloogia osakonda.
• Juba paari nädala möödumisel raseduse katkestamisest on uuesti võimalik rasestuda (ovulatsioon tekib enamasti juba paar nädalat pärast aborti). Rasestumise vältimiseks tuleb kohe pärast aborti hakata kasutama sobivat rasestumisvastast meetodit. Vastav nõustamine (milline meetod on sobiv, millal sellega alustada, kuidas seda muretseda ja vajadusel arsti retsepti väljastamine) toimub enamasti juba enne raseduse katkestamist arsti vastuvõtul.
• Kondoomi ja pille ning plaastrit võib hakata kasutama kohe pärast mifepristooni ja misoprostooli manustamist. Enne emakasisese vahendi paigaldamist tuleb sedastada abordi toimumine.
Raseduse katkestamine ei välista rasestumise võimalust abordile järgneval kuul (pärast raseduse katkestamist võib ovulatsioon toimuda juba orienteeruvalt kahe nädala pärast), mistõttu on vajalik rasestumisvastase meetodi kasutamine. Pärast raseduse katkestamist võib individuaalsete vastunäidustuste puudumisel kasutada kõiki rasestumisvastaseid meetodeid. Eelistatavad on tänapäevased ja tõhusad meetodid (hormonaalsed meetodid, emakasisene vahend e. spiraal, munajuhade sulgemine e steriliseerimine).
Sobiva rasestumisvastase meetodi leidmiseks on soovitav juba enne raseduse katkestamist pidada nõu naistearstiga/perearstiga.
Haldre K, Karro H, Rahu M, Tellmann A. Impact of rapid socio-economic changes on teenage pregnancies in Estonia during 1992–2001. Acta Obstet Gynecol Scand 2005;84:425–431.
Haldre K, Karro H, Rahu M. Reproduktiivetrvise näitajaid Eesti naistel 1992–2001. Eesti Arst 2003;82:166–171.
Haldre K. Reproduktiivtervis. Kogumikus "Eesti rahva tervis 1991–2000". Kiivet R, Harro J (toim). Tartu 2002.
Haldre K. Reproduktiiv- ja seksuaaltervis. Kogumikus "Rahvastikust ja arengust Eestis 1994–2004. Kairo konverentsi 10. aastapäeva tähistades". Tallinn: ÜRO Rahvastikufond, Eesti Pereplaneerimise Liit, 2004.
Kalling K. Abort sõjaeelses Eestis – legaliseerimisest keelustamiseni. Eesti Arst 05/2005.
Raseduse katkestamise ja steriliseerimise seadus. Riigikogu seadus nr 108 (vastu võetud 25.11.1998, jõustunud 21.12.1998) Riigi Teatajast
Ravijuhis “Medikamentoosne raseduse katkestamine” (kinnitatud Eesti Naistearstide Liidu juhatuse poolt 11.02.2005) www.ens.ee
Safe Abortion: Techincal and Policy Guidance for Health Systems. WHO. Geneva 2003. Safe Abortion
Seksuaalsus Eestis. Ajalugu. Tänapäev. Arengud. Koostajad Elina Haavio-Mannila, Osmo Kontula, Olev Poolamets, Kai Haldre. Eesti Akadeemiline Seksoloogia Selts. Tallinn, 2006.Tellmann A, Karro
Tellmann A, Karro H, Serikina V. Eesti meditsiiniline sünniregister 1992–2004. Eesti Abordiregister 1996–2004. Tallinn: Tervise Arengu Instituut, 2006.
