Seksuaalne küpsemine kui arengu osa
Täiskasvanute roll
Seksuaalne areng erinevatel eaperioodidel
Imiku- ja väikelapseiga (0–2 eluaastat)
Varane lapseiga (2–5 eluaastat)
Keskmine lapseiga (5–8 eluaastat)
Hiline lapseiga (9–12 eluaastat)
Seksuaalne areng teismeliseeas
Seksuaalne küpsemine kui arengu osa
Inimese areng toimub kogu elu jooksul. Eriti kiired muutused toimuvad lapse- ja teismeliseeas, mil samaaegselt toimub kehaline, kognitiivne, emotsionaalne ja psühholoogiline areng – see kõik on seotud seksuaalse küpsemisega. Lapsepõlve ja teismeliseea seksuaalsest küpsemisest sõltub, kuidas inimene ennast ja oma partnerit täiskasvanuna tajub, kuidas ta tunnetab ennast mehe või naisena, suhetes ümbritsevaga ning milline on tema võime luua lähedasi suhteid, mis on kantud vastastikusest usaldusest ja andmisvajadusest.
Kõik lastega töötavad inimesed peaksid omama algteadmisi seksuaalse arengu kohta lapseeas. Kuigi enamik lapsi ei muutu seksuaalselt aktiivseks enne kui alles teismeliseeas ja ei pruugi varem oma seksuaalsust üldse tunnetada, saab seksuaalne areng ja seksuaaltervis alguse juba alates lapsepõlvest.
Lapse üks olulisemaid arengulisi ülesandeid on õppida teistega suhtlema ja sotsiaalsetes olukordades käituma. Need ei ole kaasasündinud oskused. Väikesed lapsed omandavad varakult sooidentiteedi (nad saavad aru, kas nad on poisid või tüdrukud) ja ümbritseva keskkonna soorollid (nad õpivad poiste ja tüdrukute sotsiaalseid mustreid ühiskonnas). Lapseeas pannakse alus ka lähedaste suhete loomise ja hoidmise oskusele, ning hakkavad kujunema isiklikud väärtushinnanguid. Me ei näe neis asjades tavaliselt seost lapse seksuaalsusega, kuid tegelikult rajavad varases lapseeas toimuvad protsessid aluse lapse edasisele arengule (sh seksuaalsele arengule), mille jooksul lastest saavad teismelised ja teismelistest täiskasvanud. Vanemad tutvustavad kaudselt imikutele ja väikelastele seksuaalsuse olemust läbi selle, kuidas nad lastega räägivad, neid sülle võtavad ja nendega mängivad, kuidas nad omavahel suhtlevad ja missugust eeskuju oma lastele näitavad mehena ja naisena. Kui lapsed kasvavad ja arendavad suhteid oma pereliikmete ja mängukaaslastega, saavad nad läbi selle ka uusi teadmisi seksuaalsuse kohta. Lastele on oluline ka lihtsalt jälgida inimestevahelisi suhteid neid ümbritsevas maailmas. Seega on mõisted „lapse seksuaalne käitumine“või „lapse seksuaalsus“ väga üldised mõisted, kattes kõik lapse kasvu ja arengu etapid, mis võivad mõjutada lapse seksuaalsuse kujunemist teismelise- ja täiskasvanueas.
Sageli nähakse lapse- ja teismeliseea seksuaalsust probleemsena ja sellega seotud käitumist kui riskikäitumist, mitte aga kui isiksuslikku arengut. Tuleb aga silmas pidada, et seksuaalne areng on üldise arengu loomulik osa ning oma kogemustest õppides saab laps lahendada olulised arenguülesanded, kujunevad hoiakud ja väärtushinnangud, mis juhivad valikuid ja suhteid elus. Täiskasvanute ülesanne on noort sellel keerulisel arenguperioodil mõista ja toetada.
Tagasi algusesse
Täiskasvanute roll
Vanemad või hooldajad on esimesed, kes lapsele seksuaalsuse kohta sõnumeid annavad. Näiteks areneb imiku-ja väikelapseeas välja lapse võime usaldada teisi inimesi, ka tekib sel ajal esmane arusaam soost ja sugudevahelistest suhetest. Samuti hakkavad lapsed teadvustama ennast kui teistest sõltumatut isikut. Lasteaiakasvatajad ja algkooliõpetajad mängivad olulist rolli lapse seksuaalse harimise juures. Lasteaias puutuvad lapsed kokku teiste lastega ning saavad üksteiselt uusi teadmisi soo ja seksuaalsuse kohta. Kui lapsed on jõudnud kooli, antakse neile algteadmised anatoomiast ja õpetatakse seda, kuidas positiivselt suhtuda oma kehasse ning kuidas tagada isiklikku ohutust. Algkooli lõpus ja põhikoolis õpetatakse enamikule lastest vähemalt midagi kas murdeea, seksuaalsel teel levivate haiguste vältimise, rasedaks jäämise, omavanustega läbisaamise või mõne muu teema kohta.
Eestis õpetatakse seksuaalhariduse teemasid inimeseõpetuse aine raames, mis on kooli õppeprogrammis kohustusliku ainena alates 1996. aastast. 4.–6. klassi inimeseõpetuse ainekavas on terviseõpetus (tervis, sooline areng, haigused) ja suhtlemisõpetus (suhtlemine teistega ja iseendaga, enesekehtestamine ja enesekontroll, sotsiaalne kompetentsus, erinevuste aktsepteerimine). 7.–9. klassis pakub inimeseõpetuse kursus õpilastele olulisi teemasid arengu seisukohalt (inimese elukaar ja murdeiga, inimene ja tervislik eluviis). Gümnaasiumi osas on mitmed seksuaalhariduse teemad seotud perekonnaõpetuse (noorte suhted, abielu, perekonnaelu) ja psühholoogia (psüühika ja aju, inimestevahelised erinevused) kursusega.
Seksuaalhariduse teemade aluseks on sotsiaalsete toimetulekuoskuste arendamine ja tervislikku eluviisi positiivse suhtumise kujundamine. Seksuaalharidus moodustab inimeseõpetuse ainetsükli raames terviku, mis algab üldise arengu toetamise ja seksuaalsuse „jaatamisega”, keskendudes suhetele I kooliastmes ja lõpetades gümnaasiumis juba küllalt spetsiifiliste teemakäsitlustega.
Tagasi algusesse
Seksuaalne areng erinevatel eaperioodidel
Käesolev informatsioon seksuaalse arengu ja lastele antava seksuaalhariduse kohta on esitatud erinevate vanusegruppide kaupa. Neid eaperioode vaadates tuleks silmas pidada järgmist. Kuigi laste seksuaalses arengus on teatud vanusespetsiifilisi jooni, on igasuguste ealiste piiride seadmine tegelikult meeldevaldne. Tuleb silmas pidada, et iga laps on erinev ja võib liikuda oma arenguteel erinevalt. Lapse areng ei pruugi toimuda selgelt kindlaksmääratud etappide kaupa. Kuigi piiritletud eaperioode on lapseea seksuaalse arengu kesksete mustrite kirjeldamisel mugav kasutada, tuleks hoiduda igasuguste jäikade piiride seadmisest. Teisiti öeldes võivad erinevad seksuaalset arengut iseloomustavad tunnused esineda erinevas vanuses laste puhul.
Iga eaperioodi puhul on kõigepealt välja toodud seksuaalset arengut iseloomustavad põhijooned antud vanuses. Sellele järgneb nimekiri arenguülesannetest, tüüpilisest käitumisest sel eaperioodil, tähelepanu vajavatest aspektidest ja õpieesmärkidest. Arenguülesanded viitavad eesmärkidele (näit võimed, teadmised, sotsiaalne kompetentsus), kuhu antud vanuses laps võiks seksuaalse arengu käigus olla jõudnud. Tüüpiline käitumine tähistab seksuaalsusega seotud käitumist, mida võib täheldada seksuaalselt tavapäraselt arenenud laste puhul. See ei tähenda, et iga laps peab just selliselt käituma või et kõik lapsed peaksid just selliselt käituma. Pigem tähendab see seda, et arvestatav osa lapsi käitub kirjeldatud moel ning et sellist käitumist loetakse antud vanuses eakohaseks. Tähelepanu vajavad aspektid hõlmavad endas vihjeid, sümptomeid või käitumismalle, mis viitavad sellele, et lapse seksuaalses arengus on kõrvalekaldumisi või riske. Seega tuleks lapsele anda täiendavaid seksuaalalaseid teadmisi, minna temaga spetsialisti (näit lastearsti) vastuvõtule või otsida kinnitust seksuaalvägivalla kahtlustele. Õpieesmärgid hõlmavad endas seksuaalsusega seotud valdkondi, mille kohta saavad informatsiooni jagada vanemad ja õpetajad, et toetada lapse seksuaalset arengut.
Tagasi algusesse
Imiku- ja väikelapseiga (0–2 eluaastat)
Imikud hakkavad teisi inimesi usaldama ja õpivad mõnu tundma siis, kui nende eest hoolitsetakse. Nad õpivad seda, kas teisi võib usaldada. Imiku ja tema vanema(te) või hooldaja(te) vahel toimuv on imiku jaoks esimene lähedane suhe teise inimesega, mis areneb välja lapse kiire arengu esimesel etapil. Beebide puhul, kelle esmased lähisuhted täiskasvanutega on täis armastust ja turvalisust, on alus loodud selleks, et nad ka tulevikus teistest inimestest hooliksid ning see omakorda on tervete seksuaalsuhete loomise eelduseks täiskasvanueas.
Imikud õpivad, kasutades selliseid meeli nagu kompimine, haistmine jne. Ühe esimese asjana õpivad nad tundma oma keha. Lapsevanemad ja hooldajad peaksid imikuid aitama end oma kehas hästi tunda. Poisid avastavad oma peenise tavaliselt umbes 7. või 8. elukuul (samal ajal kui oma käed ja jalad), tüdrukud häbeme aga 9. või 10. elukuu paiku. Väikestel poistel tekivad erektsioonid nii ärkvel olles kui magades, tüdrukute puhul on erutumine sama tavaline. Need ei teki erootiliste puudutuste tagajärjel, vaid on pigem loomulikud reaktsioonid puudutustele, hõõrdumisele või vajadusele urineerida. Teisisõnu on need taandatavad füüsilistele refleksidele.
Vanemad ja hooldajad hakkavad lastele kehaosade nimetusi tihti õpetama just vanniskäikude ja mähkmete vahetamise ajal. Lapsele tuleks õpetada ka suguelundite nimetusi. Kehaosade nimetamine nende õigete nimedega juba varasest lapseeast peale aitab lapsel end oma kehas hästi tunda, see omakorda aga etendab olulist rolli seksuaalses arengus ning hea seksuaaltervise säilitamises kogu elu vältel. Näiteks naine, kes tunneb end oma suguelundite vaatamisel ja puudutamisel mugavalt, märkab seksuaaltervisega seonduvaid võimalikke probleeme ja pöördub arsti poole suurema tõenäosusega kui naine, kes tunneb end vaadates ja katsudes ebamugavust ja häbi. Lapsed uurivad oma suguelundeid mähkmete vahetamise ajal (7. kuni 10. elukuu). See ei ole eneserahuldamine täiskasvanute mõistes. Pigem õpivad lapsed niimoodi, et teatud kehaosade puudutamine pakub naudingut. Vanemad ja hooldajad, kes aitavad lastel oma suguelundeid nimetada õigete nimedega ning annavad neile mõista, et ühegi kehaosa pärast ei maksa häbi tunda, annavad omapoolse positiivse panuse lapse üldisesse arengusse.
Esimese 18 elukuu jooksul hakkavad lapsed õppima meeste ja naiste vahel vahet tegema. Samuti hakkavad nad ennast pidama kas poisiks või tüdrukuks. Enne kaheaastaseks saamist mõistab enamus lapsi, et inimesed nende ümber on kas nais- või meessoost. Need on soo ja soorollidega seotud esmased teadmised, mis järgnevatel eluaastatel kinnitust leiavad.
Enne kui laps on saanud kolmeaastaseks, on ta hakanud mõistma, et ta on eraldiseisev isik. See on kõige varasem märk sellest, et lapsel hakkab tekkima arusaam iseenesest ja sellest, kuidas oma keha üle valitseda. Need omakorda on aga olulisimad tegurid lapse seksuaalsuse arengus.
Lapsed peavad suhtlema teiste lastega. Omavanustega suhtlemine ja mängimine annab neile juba varakult võimaluse luua sotsiaalseid suhteid, mis on samuti loomuliku seksuaalse arengu oluliseks eelduseks.
Arenguülesanded on järgmised.
Laps:
• on võimeline oma hooldajaid usaldama,
• on võimeline tundma mõnu puudutustest,
• oskab eristada mehi ja naisi,
• hakkab ennast teadvustama kui teistest sõltumatut isikut,
• hakkab arendama esmaseid sotsiaalseid suhteid eakaaslastega.
Tüüpiline käitumine on järgmine.
Laps:
• tunneb huvi oma keha, ka suguelundite vastu,
• kogeb spontaanset seksuaalset erutust,
• naudib hooldajate puudutusi,
• naudib alasti olemist.
Tähelepanu vajavad aspektid:
• Võimaliku seksuaalvägivalla märgid (näit. suguelundite vigastused).
• Laps kardab või tõrjub hooldajate puudutusi.
Õpieesmärgid:
• Õpetage lapsele kehaosade, ka suguelundite, õigeid nimetusi.
• Aidake tal mehi ja naisi eristada.
• Julgustage last puudutusi nautima (kallistused, mitteseksuaalne hellitamine).
• Pakkuge talle võimalusi eakaaslastega suhtlemiseks.
Tagasi algusesse
Varane lapseiga (2–5 eluaastat)
Seksuaalne areng teisest viienda eluaastani on mõneski mõttes jätkuks neile olulistele arenguprotsessidele, mis algavad imikueas. Näiteks peaksid lapsed kolmanda eluaasta alguseks kindlalt teadma, kas nad on poisid või tüdrukud, mõistma, et nad on teistest inimestest eraldiseisvad isikud ning olema enesekindlad ja mitte tundma süü- ja häbitunnet. Enamus kolmeaastasi on võimelised ütlema, kas nukud ja piltidel või televiisoris nähtud inimesed on naised või mehed.
Teise eluaasta alguseks on lapsed oma kehaga üsna tuttavaks saanud. Õppimisprotsessi järgmisel etapil hakkavad lapsed tundma suurt huvi teiste laste ja täiskasvanute kehade vastu. Kui lapsed saavad aru, et vastassoost laste, vanemate laste ja täiskasvanute kehad on nende omast erinevad, suurendab see nende huvi veelgi. Kuna suguelundid on tavaliselt riietega kaetud, võib huvi nende kehapiirkondade vastu olla eriti suur. Näiteks võib laps küsida ema rindade ja isa peenise kohta ja selle kohta, miks täiskasvanutel kasvavad suguelunditel karvad, lastel aga mitte. Paljud lapsed mängivad potil käies „piilumismänge“. Vanematele on see hea aeg lastele suguelundite õigete nimetuste õpetamise jätkamiseks, kuna selleks ajaks on paljud lapsed nende kohta juba oma sõnad kasutusele võtnud. Koos sellega saavad vanemad lastele õpetada ka privaatsuse olemust. Viiendaks eluaastaks peaks lastele olema selge, et teiste inimeste ees ei ole sobiv alasti olla ega oma suguelundeid katsuda.
Suurest huvist inimkeha vastu hakkavad lapsed selles vanuses mängima mänge stiilis „ma näitan sulle enda oma, kui sa mulle enda oma näitad“. Need mängud seisnevad selles, et samast või vastassoost ühevanused lapsed näitavad üksteisele oma suguelundeid. Siia lähevad arvesse ka arsti ja kodu mängimine. Need mängud põhinevad pigem uudishimul kui seksuaalsel tegevusel. Mõned lapsed mängivad neid sõpradega, teised umbes sama vanade õdede-vendadega, mõned lapsed ei mängi selliseid mänge aga üldse.
Arsti- ja kodumängud on lastele tihti positiivseks kogemuseks, kuna nad õpetavad tüdrukutele ja poistele seda, et teiste laste kehad ja suguelundid on kas sarnased nende enda omadele või nende omadest erinevad. Samuti saavad lapsed võtta „emme“ või „issi“ rolli ning üksteist kallistada, suudelda ja puudutada. Ometi on oluline vahet teha, millal süütu kodu mängimine ületab laste vanusele sobivad piirid ja muutub täiskasvanute seksuaalkäitumist liigselt jäljendavaks tegevuseks. Näiteks ei esine väikelaste mängudes tavaliselt oraalset kontakti suguelunditega. Lapsed, kelle mängudes selline käitumine esineb, võivad imiteerida seda, mida nad on näinud meedias (televisioon, videod, filmid jne.). Mõnedel juhtudel võib täiskasvanulike seksuaalmängude jäljendamine viidata sellele, et lapse kallal on tarvitatud seksuaalvägivalda.
On oluline, et lapse osalemine mängus „ma näitan sulle enda oma, kui sa mulle enda oma näitad“ või mõnes sarnases tegevuses oleks täiesti vabatahtlik. Reeglina mängivad arsti ühevanused lapsed, muretsemiseks on aga põhjust siis, kui arstimängus osalevatest lastest üks on rohkem kui paar aastat vanem kui teine. Sel juhul on tegevus suurema tõenäosusega suunatud millelegi muule kui lihtsalt kahe ühevanuse sõbra ühisele uudishimule. Laste suur vanusevahe võib tuua kaasa olukorra, kus üks laps sunnib teist midagi tegema või kasutab teda mingil viisil ära. Kui tundub, et vanem laps sunnib nooremat seksuaalkäitumist imiteerima, tuleks täiskasvanutel vahele astuda.
Mõned kahe- kuni viieaastased tüdrukud ja poisid katsuvad või hõõruvad oma suguelundeid tihti just enne magama minekut lihtsalt enda rahustamiseks, teised hõõruvad ennast aga näiteks mööbli või patjade vastu. Sarnaselt imikutele ei ole sellise käitumise eesmärgiks seksuaalne erutus või orgasm nagu täiskasvanute puhul, vaid pigem enda rahustamine ja turvatunde suurendamine. Mõned lapsed ei katsu oma suguelundeid. Lapsed peavad õppima et suguelundeid ei ole viisakas katsuda teiste inimeste juuresolekul.
Stressiseisundiga üritavad lapsed erinevalt toime tulla – osad imevad pöialt, teised keerutavad oma juukseid ümber näpu, kolmandad aga hõõruvad hoopis oma suguelundeid. Enamasti on see täiesti normaalne, kuid harva võib see viidata sellele, et laps on kannatanud seksuaalvägivalla all.
Selles vanuses lapsed võivad käituda viisil, mis on vastupidine sellele, mida täiskasvanud poistelt või tüdrukutelt ootavad. Näiteks võib poiss hakata kandma ema kingi või tüdruk keelduda nukkudega mängimast ning mängida selle asemele hoopis autodega. Selles vanuses laps teab juba kindlalt, kas ta on poiss või tüdruk ning seega annab vastassugupoolele omane käitumine (näit poiss, kellele meeldib ema kingi kanda) põhjust muretsemiseks ainult siis, kui sellega kaasneb segadus sooidentiteedi osas (näit väidab poiss järjekindlalt, et ta on tüdruk). Paljud lapsed ei saa oma sooidentiteedist püsivalt aru (näit et tüdruk teab, et ta jääb elu lõpuni tüdrukuks) enne kui alles 5. kuni 8. eluaastal. Lastearstiga võiks konsulteerida siis, kui laps väidab järjekindlalt, et ta tahab suureks kasvades saada vastassoo esindajaks.
Mõned lapsed hakkavad esitama küsimusi „Kuidas ma siia ilma sündisin?“ ja „Kust lapsed tulevad?“. Teised näitavad huvi üles siis, kui nad näevad lapseootel naist. Kuna inimese soojätkamine on keerukas ja selle mõistmine nõuab kognitiivses arengus teatud tasemele jõudmist, ei ole kogu viljastumisprotsessi kohta üksikasjalike seletuste andmine tavaliselt vajalik, kuna selle mõistmine käib paljudele väikelastele üle jõu ning nad ei tunnegi üksikasjade vastu huvi. Põhiliste aspektide kirjeldusest peaks täiesti piisama, kuid tuleviku huvides tuleks jälgida, et lapsele antav teave oleks õige ja täpne.
Arenguülesanded.
Laps:
• on võimeline ennast identifitseerima kas poisi või tüdrukuna,
• hakkab üldjoontes mõistma, kuidas toimub soojätkamine,
• hakkab mõistma, mis asi on privaatsus ja selle seost alastiolemise ja seksuaalsusega,
• hakkab kas vähest või hoopis äärmiselt suurt huvi üles näitama samast ja vastassoost eakaaslaste ja täiskasvanute suguelundite vastu.
Tüüpiline käitumine:
• Laps hõõrub või katsub aeg-ajalt enda suguelundeid (eesmärgiks pigem enda rahustamine kui seksuaalse naudingu saamine).
• Samasoolised mängukaaslased uurivad üksteise kehasid, tegevus on mänguline ja uudishimust ajendatud (näiteks arsti mängimine).
• Laps naudib alasti olemist.
• Laps kasutab erinevate kehaga seotud protsesside kirjeldamiseks oma sõnu.
Tähelepanu vajavad aspektid:
• Võimaliku seksuaalvägivalla märgid (näiteks suguelundite vigastused, eale mittevastav seksuaalne käitumine).
• Laps usub järjekindlalt, et ta on vastassugupoole esindaja või ta tahab saada vastassugupoole esindajaks.
• Vaatamata sellele, et lapsega on räägitud privaatsusest ja viisakusest, tahab ta endiselt pidevalt teiste inimeste ees alasti olla või oma suguelundeid katsuda.
• Mängudes esineb seksuaalne tegevus, mis on füüsiliselt ohtlik või valuline.
• Mängudes esineb oraalne kontakt suguelunditega.
• Laps imiteerib alasti olles seksuaalvahekorda või on seksuaalvahekorras.
• Laps sisestab näpud või mõne eseme teise lapse tuppe või pärakusse.
• Laps sunnib füüsiliselt või verbaalselt teist last imiteerima seksuaalse alatooniga tegevusi.
• Laps esitab pidevalt seksuaalsusega seotud küsimusi või puudutab antud teemat äärmiselt sagedasti.
Õpieesmärgid:
• Õpetage lapsele soojätkamisega seotud põhitõdesid (näiteks et lapsed kasvavad naise emakas ja et viljastamiseks on vaja nii naist kui meest).
• Tutvustage lapsele privaatsuse olemust.
• Õpetage lapsele, et tema keha kuulub talle endale.
• Tehke lapsele selgeks, milline enesekatsumine on sobiv ja milline mitte.
Tagasi algusesse
Keskmine lapseiga (5–8 eluaastat)
Sigmund Freudi vaadetest mõjutatuna usuti varem, et lapsepõlve keskmine etapp on seksuaalselt nn latentsiperiood, mille jooksul lapsed ei näita üles erilist huvi oma seksuaalsuse vastu. Selline varjatud seksuaalsuse idee on aga nüüdseks suuremas osas kõrvale heidetud. Tänapäeval laialt levinud arvamuse kohaselt toimub lapse seksuaalne areng pidevalt läbi kogu lapsepõlve ning ka lapse huvi seksuaalsuse vastu ei vaibu erinevatel arenguetappidel märgatavalt. Freudi hüpotees toetus ehk osaliselt tõigale, et antud vanuses lapsed hakkavad sotsiaalsete normidega kooskõlas seksuaalse alatooniga tegevusi harrastama teiste inimeste, eriti just täiskasvanute, pilkude eest varjatult. Seksuaalselt „latentse“ perioodi idee tundus olevat kooskõlas ka sellega, et lapsed hakkavad suhtlema samast soost eakaaslastega. See, et lapsed valivad oma sõpru pigem samasooliste hulgast ei tähenda veel seda, et nende seksuaalne areng oleks mingil moel peatunud või aeglustunud.
Keskmise lapseea lõpuks on enamiku laste puhul välja arenenud selge sooidentiteet (teadmine, et nad on kas poisid või tüdrukud) ja arusaamine soo püsivusest (laps mõistab, et ta jääb alatiseks kas tüdrukuks või poisiks). Lisaks mõistavad nad ka seda, et sookuuluvus on järjekindel ja vastavale soole iseloomuliku käitumise muutumine ei too endaga kaasa soo muutumist. Teisisõnu mõistab laps, et kui mees paneb kleidi selga, jääb ta endiselt meheks ega muutu seeläbi naiseks.
Sellel perioodil on soorollide sotsialiseerimine erilise tähelepanu all. Lapsed kujundavad lõplikult välja oma pildi soorollidest ning hakkavad ka ise käituma vastavalt ühiskonnas välja kujunenud tavadele. Kuna lapsed üritavad lõplikult paika panna oma sooidentiteedi, kannavad nad selles vanuses tihti riideid, mis rõhutavad selgelt seda, kas nad on poisid või tüdrukud ja otsivad tegevusi, mis viitavad otseselt kas nais- või meessoole.
Umbes kuuendaks eluaastaks on enamus lapsi sügavalt huvitatud sellest, kuidas „lapsi saadakse“. Nad on oma kognitiivses arengus jõudnud sellisesse etappi, kus nad tahavad teada, kuidas seemnerakk ja munarakk kokku saavad. Mõned, kuid mitte kõik lapsed mõistavad selles vanuses, et viljastumisel on seos seksuaalse naudinguga. Lisaks võimalikele vestlustele vanematega või koolis õpitule, saavad lapsed hulgaliselt infot ka eakaaslastelt ning meediast. Kuna eakaaslastelt saadav seksuaalsust puudutav info võib tihti tekitada valearusaamu, on just vanemad ja õpetajad need, kes neid valearusaamu edukalt kummutada saavad. Seega on vanematel ja õpetajatel paras aeg lapsele seletada soojätkamise põhialuseid, kaasa arvatud seksuaalvahekorra rolli viljastumisel.
Selles vanuses rahuldavad mõned lapsed ennast aeg-ajalt selgelt naudingu saamise eesmärgil. Eneserahuldamisega tegelevad lapsed on üldiselt vähemuses ja vanematel ei tuleks selle pärast muret tunda seni kuni eneserahuldamisega tegeletakse üksinda olles ja see ei muutu lapsel kinnismõtteks. Ometi tuleks ära märkida, et kui 5–8-aastane tegeleb tihti eneserahuldamisega või käitub avalikus kohas seksuaalses mõttes ebasobivalt, võib see märku anda võimalikust seksuaalvägivallast selle lapse suhtes.
5–8-aastaste puhul märkavad vanemad ja õpetajad tavaliselt vähem seksuaalse alatooniga mänge kui nooremate laste puhul. See ei tähenda aga, et selliseid mänge ei mängitaks. Põhjus peitub pigem selles, et nüüd oskavad lapsed neid mänge vanemate eest paremini saladuses hoida. Kuna enamikul lastel ei ole murdeiga selles vanuses veel alanud, jääb seksuaalsusega seotud mängude eesmärk põhimõtteliselt samaks mis nooremate lastegi puhul. Mängudes juhindutakse uudishimust ja avastamisrõõmust. Nii nagu nooremate laste puhul, ei sisalda ka selles vanusegrupis mängud otseselt täiskasvanulikke seksuaalakte (oraal-, vaginaal-, anaalakt) ning nende esinemisel tuleks täiskasvanul suhtuda asjasse täie tõsidusega. Samuti tuleks tähelepanu pöörata sellistele mängudele, kus üks lastest on kas aasta või kaks teisest noorem või vanem, kuna seal võib tegemist olla teise lapse ärakasutamisega. Tavalised on seksuaalsed mängud nii samasooliste kui ka vastassooliste laste vahel. Kui laps mängib selliseid mänge koos samast soost eakaaslasega, ei pruugi see veel kuidagi vihjata lapse homoseksuaalsele seksuaalsele orientatsioonile, kuna enamik neist mängudest põhineb endiselt rohkem uudishimul kui seksuaalsel tõmbel või naudingul.
Mõnede laste, eriti tüdrukute puhul avalduvad selles vanuses esimesed murdeea ilmingud. Selle perioodi lõppedes algab mõnel tüdrukul menstruatsioon (keskmiselt algab Eesti tüdrukutel menstruatsioon 12–13-aastaselt, enneaegseks e liigvarajaseks mureea alguseks loetakse menstruatsiooni algamist enne 8. eluaastat). Seega peaksid lapsed selles vanuses saama eakohast teavet murdeeaga kaasnevate põhiliste muutuste kohta, et ennetada hirme eesootavate muutuste ees ja anda vajalikud põhiteadmised.
Paljudele lastele saab selgeks, et inimeste seksuaalne orientatsioon võib olla erinev. Teisisõnu saavad nad teada, et mitte kõik inimesed ei ole heteroseksuaalsed. Selline teave jõuab lasteni mitmeid kanaleid pidi, kas läbi meedia, homoseksuaalseid paare jälgides või koos infoga HIV-i ja AIDS-i kohta. Algselt on lapsed huvitatud pigem homopaaride suhetest kui homoseksuaalsusest kui sellisest, kuid loomulikult võib uudishimu tekitada ka seksuaalsusega seotu. Teisisõnu hakkavad lapsed mõistma, et romantilised suhted on võimalikud ka samasooliste vahel. Siinkohal on vanematel ja õpetajatel õige aeg lastele seletada heteroseksuaalsuse, homoseksuaalsuse ja biseksuaalsuse olemust.
Arenguülesanded:
• Välja peaksid olema kujunenud nii lapse sooidentiteet (arusaamine sellest, kas ta on tüdruk või poiss), sooidentiteedi püsivus (arusaamine sellest, et laps on elu lõpuni kas nais- või meessoost) kui ka sooidentiteedi järjekindlus (arusaamine sellest, et inimese sugu ei muutu, kui muutub vastavale soole iseloomulik välimus või käitumine).
• Mõnede laste puhul esinevad esimesed murdeea märgid (näiteks rindade kasvu algus, häbemekarvade kasvu algus, harva menstruatsioon). See on tõenäolisem pigem tüdrukute puhul, sest tüdrukute murdeiga algab poistest 1–2 aastat varem.
• Selge on soojätkamise põhiolemus.
• Laps saab aru, kui suguelundeid nimetatakse nende õigete nimedega (näit tupp, peenis, kliitor).
• Laps omab algteadmisi seksuaalsete orientatsiooni kohta (heteroseksuaalsus, homoseksuaalsus, biseksuaalsus).
Tüüpiline käitumine.
• Laps mängib uudishimust ajendatud seksuaalseid mänge sama- ja vastassoost sõpradega.
• Laps rahuldab ennast aeg-ajalt, kusjuures mõnedele selles vanuses lastele saab eneserahuldamise eesmärgiks pigem seksuaalse naudingu saamine.
• Laps kasutab oma sõnu viidates kehaosadele ja seksuaalsusele.
Tähelepanu vajavad aspektid:
• Märgid, mis viitavad sellele, et laps ei saa aru sooidentiteedist, selle püsivusest ja järjekindlusest.
• Märgid, mis viitavad võimalikule seksuaalvägivallale või seksuaalsele ärakasutamisele (suguelundite vigastused, seksuaalselt väljakutsuv käitumine).
• Teadmised soojätkamise kesksete aspektide kohta on puudulikud.
• Ei ole võimeline omaks võtma ühiskonnas väljakujunenud norme, mis puudutavad alasti olemist, privaatsust ja teiste austamist sotsiaalsetes suhetes.
Õpieesmärgid:
• Andke lapsele põhiteadmisi viljastumise ja seksuaalvahekorra rolli kohta selles.
• Valmistage teda ette murdeeaga kaasnevate suuremate füüsiliste muutuste mõistmiseks.
• Õpetage teda vahet tegema heteroseksuaalsusel, homoseksuaalsusel ja biseksuaalsusel.
• Andke lapsele algteadmisi sotsiaalsete normide kohta, mis on seotud seksuaalsuse rolliga inimsuhetes.
• Tutvustage lapsele suhetes esinevaid seksuaalsusega seotud õigusi (näiteks „sinu keha kuulub sulle endale“) ja kohustusi (näit võrdsed suhted, lugupidamine teiste suhtes, enda ja teiste õigustega arvestamine).
Tagasi algusesse
Hiline lapseiga (9–12 eluaastat)
Selles perioodis algab enamikul lastest murdeiga. Sõna „murdeiga“ viitab täiskasvanuks saamisele bioloogilises mõttes. Peale seda on tüdruk või poiss võimeline järglasi saama. Murdeea (e puberteedi) saabumise vanus on väga individuaalne. Tüdrukutel algab murdeiga enamasti 8. ja 13. eluaasta vahel, poistel 9. ja 14. eluaasta vahel. Murdeea alguseks loetakse poistel munandite kasvu algust ja tüdrukutel rindade kasvu algust ning mõlemil häbeme karvakasvu algust.
Murdeiga tähistab ka kasvuspurt – nii näiteks hakkavad lapsed kiiresti kasvama ning mõned tüdrukud ja poisid võivad aastaga isegi 10 cm aasta jooksul pikemaks kasvada. Meeste ja naiste pikkuse keskmise erinevus (13 cm) on tingitud kahest põhjusest: 1) poistel algab maksimaalne kasvukiiruse spurt umbes kaks aastat tüdrukutest hiljem (kasvuspurdi alguses on nad tüdrukutest pikemad), 2) poisid kasvavad murdeea kasvuperioodil keskmiselt 28 ja tüdrukud 25 cm.
Rindade kasv on tüdrukute murdeea esimeseks tunnuseks ja see toimub keskmiselt 11-aastaselt – nibud muutuvad tumedamaks, nibuväli kummub ettepoole, rind hakkab kasvama ning koos sellega arenevad piimanäärmed. Sageli on murdeeas üks rind teisest suurem.Suguelundite ümber ja kaenla alla hakkavad kasvavad karvad. Samuti muutuvad aktiivseks higinäärmed suguelundite ja kaenlaaluste piirkonnas. Kasvuspurt algab tüdrukutel umbes kaks aastat varem kui poistel, keskmiselt 12-aastaselt. Kasv ei ole alati sünkroonne – jalad ja käed võivad kasvada kiiremini kui ülejäänud keha. Puusadele, reitele, kõhule ja rindadele koguneb rasvkude, mis loob naisele omased kehavormid. Tüdrukute sisemised suguorganid (munasarjad, emakas, tupp) kasvavad murdeea jooksul väga kiiresti. Ka välised suguorganid (kliitor, häbememokad) muutuvad suuremaks. Eesti tüdrukutel toimub esimene menstruatsioon umbes 12 ja poole aasta vanuselt, kuid on täiesti normaalne, kui esimene menstruatsioon algab mitu aastat enne 12-aastaseks saamist või hoopis mitu aastat hiljem. Murdeea muutustega käib kaasas eritus tupest, mistekib umbes aasta enne esimest menstruatsiooni.
Tabel 1. Murdeea muutuste algus tüdrukutel.
 |
Poiste puhul on murdeeaga kaasnevad kehalised muutused sarnased tüdrukute omadega. Esmaseks murdeea muutuseks poistel on munandite ja peenise kasv keskmiselt 12 aasta vanuses. Kaenlaalustes ja suguelundite ümber hakkavad kasvama karvad, peenis ja munandikotid muutuvad suuremaks ja paljudel poistel hakkavad ka näo piirkonnas kasvama karvad, mis muutuvad aja jooksul karmimaks ja tumedamaks. Varem või hiljem leiab murdeeas aset esimene seemnepurse, mis võib toimuda magamise ajal (tihti kutsutakse seda „märjaks unenäoks“). Murdeeas tekib poistel erektsioone märksa sagedamini kui varem. Umbes 50% poistest võib kogeda ajutist rinnanibude hellust, mis möödub spontaanselt mõne aasta jooksul. Häälemurre on tingitud häälepaelte, kõrikõhrede ja -lihaste kasvust ning leiab aset 13–14-aastaselt.
Tabel 2. Murdeea muutuste algus poistel.
 |
Varasemaga võrreldes muutub murdeeas nii poiste kui tüdrukute eneserahuldamise iseloom ja sagedus. Eneserahuldamise eesmärgiks saab nauding ja orgasm. Paljud tüdrukud ja poisid alustavad eneserahuldamisega just murdeealistena. Osad tegelevad eneserahuldamisega regulaarselt, teised teevad seda väga harva või üldse mitte. Kui murdeealine just ei rahulda ennast nii sageli, et see hakkaks ta igapäevast elu (näit kool, perekond ja sotsiaalsed suhted) segama, ei mõju eneserahuldamine ei füüsiliselt ega psühholoogiliselt kuidagi halvasti.
On oluline, et lapsevanemad ja õpetajad räägiksid põhjalikult lastele murdeeaga kaasnevatest muutustest juba enne kui need tegelikult aset leidma hakkavad. Kuna peale lapseeas toimunud järkjärgulisi muutusi on murdeea kiired muutused lapse jaoks enneolematud, võivad need lapses segadust tekitada ja teda traumeerida. See võib juhtuda eriti just siis, kui lapsed ei oska neid oodata. Lapsevanemad ja õpetajad peaksid lisaks lapse enda kehas toimuvate muutuste põhjalikule selgitamisele lapsele rääkima ka sellest, millised muutused toimuvad vastassoost murdeealistega.
Bioloogilised murdeea muutused ei ole aga ainukesed muutused, mis aset leiavad. Nimelt on teismeliseeas toimuvad kognitiivsed, emotsionaalsed ja psühholoogilised muutused (millest paljud on seotud bioloogilise täiskasvanuks saamisega, näit testosterooni taseme tõusuga) sama olulised, eriti seetõttu, et need on seotud seksuaalsusega. Tekib soov privaatsuseks ja eraldatuseks, piiride testimiseks perekonnas. Muututakse iseendast teadlikumaks ja enesekesksemaks. Võivad tekkida vastuolulised tunded ja ärevus murdeea muutuste ja seksuaalsete mõtete suhtes. Enesehinnang võib kõikuma lüüa. Murdeeas lapsed tunnevad kõrgendatud, tihti lausa äärmuslikku, huvi oma välimuse vastu. Välimuse tõttu võib murdeealine tunda end ka alaväärsena. Kui varane kiindumussuhe imikueas annab läheduse ja turvatunde kogemuse, siis tekivad positiivne kehapilt ja eneseväärikus – need on abiks suhtlemisel ja otsuste langetamisel.
Muutuvad ka suhted eakaaslastega. Kui enne murdeiga suhtlevad lapsed pigem samasooliste eakaaslastega, siis nüüd hakkavad nad rohkem suhtlema ka vastassugupoolega. Suhted (eakaaslastega, sõpradega) muutuvad järjest tähtsamaks – neil on emotsionaalse läheduse kogemisel oluline roll. Sõprussuhete kaudu näeb noor iseennast ja tänu neile tugevdab oma mina-tunnet.
Enamiku noorte inimeste puhul on tõenäoline, et nende seksuaalse orientatsiooni kujunemine saab alguse juba enne murdeiga. Kuna murdeiga toob kaasa otsesema seksuaalse külgetõmbe ja seksuaalsed fantaasiad, hakkavad homo- ja biseksuaalsed noored tõenäoliselt paremini oma seksuaalset orientatsiooni mõistma. Teisisõnu hakkavad need noored esimest korda elus ennast teadlikult nägema homoseksuaali või biseksuaalina. Oma orientatsiooni mõistmine ja võib-olla sellest ka ümbritsevatele inimestele teada andmine võib homo- või biseksuaalse noore jaoks olulisi lisapingeid tekitada. Ka heteroseksuaalsetel noortel võib eriti murdeea varases perioodis esineda homoseksuaalseid fantaasiaid või võivad nad tunda külgetõmmet samasoolise vastu. Sellistes tunnetes ei ole midagi ebaharilikku, samuti ei pruugi need kohe noore seksuaalset orientatsiooni näidata.
Selles vanuses võib vastastikune külgetõmme muutuda selgelt seksuaalseks. Murdeeas hakatakse selgemalt üle võtma täiskasvanulikke soorolle. See võib tähendada ka paarisuhete tekkimist ehk „käimist“. Kui 9–12-aastased ei astu veel reeglina seksuaalvahekorda ja omavaheline seksuaalne läbikäimine piirdub enamasti “käimisega” või käest kinni hoidmisega, siis teismeliseea edenedes tekib ka suudlemise ja kallistamise, rindade ja suguelundite hellitamise ja seksuaalvahekorra kogemus. Eestis on 2006. aastal läbi viidud uuringu “HIV/AIDSi temaatikaga seotud teadmised, hoiakud ja käitumine Eesti noorte hulgas” alusel keskmine esmasseksuaalvahekorra vanus 17,5 eluaastat.
On selge, et seksuaalharidusest on kasu siis, kui see aitab noortel hoida oma seksuaaltervist ja peab seega pakkuma asjakohast informatsiooni, motivatsiooni ja käitumisõpetust enne, kui noored muutuvad seksuaalselt aktiivseks. Mõnede jaoks on 14-aastaselt saadud teave esimese vahekorra kohta juba lootusetult hiljaks jäänud. Lastele tuleks esimesest vahekorrast, soovimatust rasedusest ja seksuaalsel teel levivatest haigustest rääkida juba varem, nii et nad oskaksid õigel hetkel oma tervist hoida. Murdeeas on seksuaalsus kõrgendatud tähelepanu all ning peaaegu kõiki teismelisi vaevavad sellel arenguetapil mingil määral seksuaalsusega seotud küsimused.
Arenguülesanded:
• Murdeea kehaliste muutuste läbimine.
• Murdeea psühholoogiliste, kognitiivsete ja sotsiaalsete muutuste läbimine.
• Seksuaalsuse ja suhetega seotud õiguste ja nendega kaasneva vastutuse täielik mõistmine.
Tüüpiline käitumine:
• Kohtingud („käimine“).
• Füüsiline lähedus (suudlemine, hellitamine).
• Eneserahuldamine.
• Kõrgendatud huvi seksuaalsuse vastu (näiteks seksuaalsus on sage jututeema).
• Huvi seksuaalse konteksti vastu meedias (näiteks pornograafiliste väljaannetega tutvumine).
Tähelepanu vajavad aspektid:
• Seksuaalelu varajane alustamine.
• Kohanemisraskused homoseksuaalse või biseksuaalsuse orientatsiooniga.
• Raskused oma kehaga leppimisega.
• Sotsiaalsete oskuste puudujäägid.
Õpieesmärgid:
• Murdeeas toimuvate füüsiliste ja psühholoogiliste muutuste põhjalik tundmine.
• Laiapõhjaline seksuaalharidus, kaasa arvatud teave esimese vahekorra ja raseduse ärahoidmise/turvaseksi kohta.
• Selliste sotsiaalsete oskuste õpetamine, mis on seotud õiguste ja vastutusega suhete tasandil ja vastastikku rahuldustpakkuvate suhetega.
• Oskus aru saada meedias kasutatavatest seksuaalsetest sümbolitest, oskus neid tõlgendada ja hinnata.
Tagasi algusesse
Seksuaalne areng teismeliseeas
Järgnevalt kasutame sõna “teismeliseiga” tähistamaks perioodi 10. ja 20. eluaasta vahel.
Hilise lapseea üleminek teismeliseeaks pole selgelt määratletav. Murdeeaga seotud bioloogiliste muutustega paralleelselt toimuvad kognitiivsed, emotsionaalsed ja psühholoogilised muutused, mis on tihedalt seotud seksuaalse arenguga teismeliseeas.
Nii näiteks suureneb jätkuvalt iseseisvusvajadus. Kuigi sõprade roll on suur, hakkab järk-järgult eakaaslaste mõju otsuste tegemisel nõrgenema ja osatakse paremini analüüsida meediast tulevaid seksuaalsusega seotud sõnumeid. Hakkab täiustuma põhjus-tagajärg seose mõistmine ja toimetulekuoskused suurenevad. Kogemuste lisandudes tekivad küpsemad suhted sõprade ja pereliikmetega.
Igatsus läheduse järele toob teismelise ellu armastuse – algul iidoliarmastuse, seejärel salajase armastuse reaalselt olemas oleva inimese suhtes. Fantaasiad arendavad seesmist seksuaalsust, tuues endaga kaasa tunded, unistused, lootused, hirmud. See on aluseks naudinguvõimele. Teismeliseeas on romantilised suhted motiveeritud pigem enesekesksusest, suhtlemisoskused on alles arenemas. Tunded on küll intensiivsed, kuid et partner ei vasta sageli ettekujutustele, jäävad suhted sageli lühiaegseteks. Järk-järgult tekib teadlikkus enese ja teiste seksuaalsusest ja selle väljendamisvõimalustest. Kogemuste lisandudes mõistetakse tervete ja ebatervete inimsuhete erinevusi, täiustuvad läbirääkimisoskused, sh oskus rääkida seksuaalsusest. Esimesed tähelepanuavaldused ja suudlused viivad vastastikuste hellitusteni, lõpuks ka seksuaalvahekorrani. Mõnikord kulgeb see protsess kiiresti, kuid enamasti kulub seksuaalkogemuste lisandumiseks aastaid – individuaalsed erinevused on siin suured. Järk-järgult tekib võime luua rahuldustpakkuvaid lähisuhteid, mis on kantud andmisvajadusest ja hoolimisest.
Tagasi algusesse
Teksti juures on kasutatud järgmisi allikaid:
1. Society of Obstetrics and Gynaecologists of Canada www.sexualityandu.com (http://www.sexualityandu.com )
2. Part, K. Seksuaalne küpsemine teismeliseeas ja sugulise arengu hindamine. Väljaandes “Õpilase seksuaaltervis. Tegevusjuhend kooli tervishoiutöötajale”. Tallinn: Eesti Seksuaaltervise Liit, 2007. www.amor.ee (http://www.amor.ee)
3. Lõhmus L, Trummal A. HIV/AIDSi temaatikaga seotud teadmised, hoiakud ja käitumine Eesti noorte hulgas. Tallinn: Tervise Arengu Instituut, 2005. www.tai.ee (http://www.tai.ee)